Architecture In Helsinki - In Case We Die (2005)

Austraalia bändi, Architecture In Helsinki (AIH!, sest see kõlab vahvalt) "In Case We Die" on 40 minutit põnevat indiepoppi. Albumi põhijooneks on sagedased ja ootamatud meeleolumuutused - lugu võib ühel hetkel olla igatsev ja aeglane ning järgmisel hetkel lõbusaks tantsulooks muutuda. Album on midagi raske keskendumishäire ja mõõduka joobe vahepealset - ei või hetkekski teada, mis järgmisena juhtub, kes mängima või laulma hakkab. Sama lai kui albumi meeleoluspekter, on bändi pilliarsenal: tuuba, viiul, kellamäng, kitarr, pasunad, trummid ja süntesaatorid, mida ehivad klõpsud, plaksud, sahinad ja muud raginad.

Albumi juhatab sisse või võtab kokku Neverevereverdid. Uimasel algusel ei tohiks end petta lasta, kannatamatud kerigu lõpu poole, et ülejäänud lugudest maik suhu saada.

Lae alla!

Stoned Jesus - First Communion (2010)

Stoned Jesus on, lühidalt öeldes, ukraina Black Sabbath, ainult et kordades ägedama nimega. Kuigi enne on välja antud kaks demo-komplekteeringut, on First Communion nende esimene tegelik stuudio-album.

Tempod on aeglased ja tehniline keerukus ilmneb alles pika ajavahemiku peale. Doom metalile iseloomulikult ei kiirustata kusagile: album jookseb 40 minutit, kuigi see koosneb ainult neljast laulust. Läbib kindel sarnasus laulude kõlas, aga see on ilmselt olnud tahtlik sest see piirdub ainult selle albumiga. Madalate toonide ja rohkelt rakendatud distortion'i tulemusena on kõla väga sünge ja "räpane." Laulude ülesehituses on taodeldud kindlat üksluisust, enamus ajast raiutakse üht sünget riff'i, täiesti ilma või siis vähese varieerimisega. Soolod paistavad kindlasti välja, kuid huvitav lähenemine on olnud riffidele. Ainus pretensioon võib olla seoses vokaalidega, mis tunduvad vahetevahel nõrgana.

Stoned Jesus on igal juhul väärt kuulamist, eriti praegu, kui õue minnes särk jälle selga on vaja panna ja päike sinuga üha vähem läbi käib.

Trisomie21- Black Label

Trisomie21 (esmalt küsimärgi alla sattuva nimega väljendamaks Down'i sündroomi) on kahe venna Philippe ja Hervé Lomprezi bänd Prantsusmaalt. Nende esialgne looming liigitati prantsuse coldwave'i alla (darkwave'i väike sugulane), samas kui nende hilisem loodu sujuvalt kategoriseeriti electro-popi poolusesse.
"Black Label" viib meid kontrastse negatiivikeemiaga ilmutatud filmi juurde, või siis mõnda Godardi filmi, kus sul on hirmuäratav paranoia valitseva must/valge tõekspidamise pärast. Heas mõttes.

Kui sa ootad neilt rõõmsaid hetki ja pühapäevase pärastlõuna koristusmuusikat, siis liigu mõne teise albumi juurde. Trisomie 21 toob esile kõige teravamad 80'date coldwave'i iseloomu eripärad.


2009a ilmunud album ei suuda kuidagi meenutada midagi, mis meie 21.sajandi ühiskonda sulanduks. Võibolla saab siinkohal ka nende bändinimi mõistetavaks- kromosoomi väärarengu paralleel Trisomie21 ja meid ümbritseva muusikamaastiku vahel. Ehk siis -kui su ema on sulle alati öelnud, et oled eriline, siis võta seda positiivselt.

 See on hetk, kus sa mõtled, et maailm pole hukas, sest on olemas Trisomie 21.

Linda Perhacs - Parallelograms (1970)

Linda Perhacs on hambaarst LA-st (?), kes kuuekümnendate lõpus andis välja oma ainsa albumi, "Parallelograms". Rööpkülikud on tõeliselt õrn album, elamus, mida oleks vast kõige parem nautida iseenda soojas seltskonnas või siis punu juustesse mõned karikakrad ja tantsi metsalagendikul või jookse saaremaa heinamaal juulikuu ööl. Kuigi pealtnäha rahulik, peidab muusika endas erakordset energiat, seda lainet, mis kuuekümnendatest jäi ja sellel albumil vaibub. Melanhoolsed meloodiad loovad teatava sünesteesia, midagi muinasjutumaade, uimastava kanepihaisu ja hommikuse niidu lõhna vahepealset.

Lisaks üheteistkümnele originaalloole on allalaadimsel kaasas mõned demod, intervjuud ja varemavaldamata materjal. Pildil on tal nutitelefon käes.

Lae alla!

13th Floor Elevators-The Psychedelic Sounds of the 13th Floor Elevators (1966)

  "The Psychedelic Sounds of the 13th Floor Elevators" on 13th Floor Elevators'ite (pärit Texasest) 1966. aasta debüütalbum. Nagu juba nimest aru saab, tegelevad nad eelkõige psühedeelse muusikaga, mis sel ajal tegi nad üheks esimesteks seda žanri harrastavateks bändideks. Albumi ainukeseks hitiks sai "You're Gonna Miss Me", sest paljudele oli selline uudsus võõras. Võibolla polnud ka kõige parem mõte (ametivõimude poole pealt) reklaamida oma albumi sleevnotes'il hallutsinogeennsete ainete kasulikkust (kuid selle tegemine oli siiski üpriski tore). Laulja hõikab ja karjub tihti nagu marutaudis mees, kuni ebatavaline pudelipilli meloodia su kõrvust ja meeltest koos kaasa kiskuva kitarrimänguga läbi käib. Kuigi olid nad koos vaid 5 aastat, elab nende pärand edasi: nad on mõjutanud bände nagu Primal Scream, Spacemen 3 ning varajast punkbändi Television.

Parim pala on melanhoolne "Splash 1" armastusenäljast karjuvate sõnade ja meloodiaga.

(note to everyone: tegelikult on see nii MEINSTRIIM SHIT, ET SURE ÄRA)

The Olivia Tremor Control - Black Foliage: Animation Music Vol. 1

Olivia Tremor Control on järjekordne Elephant 6 bänd. "Black Foliage" on nende teine stuudioalbum. Plaadil on tunda selged mõjutused kuuekümnendate popist, kuid siiski on asi poppmuusikast kaugel - kaasahaaravad meloodiad on ülepuistatud lugematute kellade, vilede, plaksude, praksude, kriuksatuste paukude ja muude heliefektidega, mis oma kaootilisuses loovad enigmaatilistele sõnadele mõjuva tausttekstuuri. Või on sõnad ülejäänud helidele taustaks? Et mängitavast võimalikult palju kohale jõuaks, peaks albumit kuulama kõrvaklappidega. Tõesti väärt heliline elamus.

Lae alla!

Kathy Smith - Some Songs I've Saved (1970)

Kathy Smith (mitte segi ajada samanimelise aeroobikatreeneri või narkodiileriga) oli (on?) California folklaulja. Seitsmekümnendate algul andis folklegendi Richie Havensi Stormy Forest labeli all välja kaks albumit (käesolev ja "2") ning sai positiivse vastuvõtu osaliseks legendaarse Isle Of Wight festivali esimesel päeval (2. set). "Some Songs I've Saved" on hüpnotiseeriv folkalbum - Kathy vaoshoitud hääl annab plaadile teatava igatseva, isegi raksemeelse hõngu. Vokaali saadab keerukas akustkitarrimäng, poogenpillid, puhkpillid ja vaiksed trummid, meenutades kohati James Taylori loomingut. Mõnes laulus on tunda fusionile omaseid jooni ("End of World"). Albumi parimaks palaks on kindlasti "What Nancy Knows", kus ümber alguse rahuliku fingerpicki ümber hakkavad järjest hõljuma teine kitarr viiul,flööt ja lõpuks kolmas kitarr (või bandžo?). Folgisõpradele kindlasti väärt leid.

Lae alla!

Shawn Phillips - I'm A Loner (1964)

Shawn Phillips on vähetuntud nimi, ometi andis tema Donovani "Sunshine Superman'i" lugudele muusika, George Harrisonile esimesed sitari tunnid ja "Lovely Ritale" hääle. "I'm A Loner" on klassikaline folkalbum - akustiline kitarr ja mängija hääl; tema kahekümnest albumist esimene. Kaheteistkümnest loost on Phillipsi originaalmaterjal alla poole (nt "I'm A Loner", "Solitude" ja "You've Heard My Voice"). Eredaimad vaskkatlad selles köögis on omapärane esitus kõigi lemmiklaulust "My Favourite Things", lugu vankumatust tinasõdurist "Little Tin Soldier" ja Phil Ochsi "I'm Tired". Kuna kumbagi Youtube's pole, panin kuulamiseks plaadi nimiloo.

Lae alla!

The Gerbils - The Battle Of Electricity (2001)

Peale Neutral Milk Hotelli veel üks Elephant 6 bänd, vähetuntum The Gerbils. "Battle of electricity" on meeldiv kombinatsioon kergest rokist, popist, lihtsatest sõnadest ja kaasahaaravatest meloodiatest. Süntesaatori, elektrikitarri ja valjude trummide segu annab lugudele massiivse ja müralaadse saundi. Albumil on kokku 18 lugu - täispikkuses lugudega vaheldumisi on mõnekümnesekundilised vahepalad. Hämmastav on, et nii catchy popprokkmuusika massidele nähtamatuks jäänud, näiteks "Meteoroid From the Sun Strikes a Dead Weirdo" oma 89 Youtube vaatamisega. Ilusat kuulamist, ostke plaat!

Lae alla!

Jonesy - Sudden Prayers Make God Jump (1974)

Jonesy oli ühendkuningriikide progerokk-bänd, "Sudden Prayers" nende neljas album. Plaadi kolmkümmend viis minutit peidavad endas kuus lugu. Bändi saund, nagu paljudel teistelgi samaaegsetel, on midagi King Crimsoni ja (Sid Barretiga, parima) Pink Floydi vahepealset - kitarrid, saksofon, veidi orelit. Albumil on küljes teatav kontseptuaalalbumi maik - lugu räägitakse hullumeelsusest, üksildusest, mandumisest, paranoiast. Tugevaimad on plaadil avalugu "Dark Room", mis häälestab kuulaja ülejäänud albumil käsitletavatele teemadele ning "Old Gentelman's Relief".

Lae alla!

The Raveonettes- Observator (2012)

The Raveonettes on Taanist pärit rock n' roll duo, mis on tegutsenud alates aastast 2001. Sune Rose Wagner ja Sharin Foo moodustavad eriskummalise karakterirohke vokaaliharmoonia koos elektrikitarridega, mis vahepeal meenutab eriskummalisel viisil nauditavat tänavamüra. Või siis just vastupidi looga "Curse the night" tahet eralduda ümbritsevast ja näha kõike nähtamatuks tegeva keebi alt, jälgida toimuvat, seda analüüsida.
The Raveonettesi "Observator", nende kuues ja mõneti  rõõmsameelsema kõlaga album näitab seda, et olenemata oma suunamuutusest ei ole nad kaotanud uue albumiga oma võlu. 
Olenevalt vaatleja/kuulaja lähenemisest, erinevalt igatseva alatooniga muusika.



Lae alla!

Bill Fay - Bill Fay (1970)

Bill Fay unustati kohe peale kahe esimese albumi väljaandmist. Eponüümne 1970. aasta esikalbum on ilus folkteos, meenutades kohati Bob Dylani loomingut. Siiski pole tegemist tavalise folkplaadiga - hariliku flöödi-, klaveri või kandlesaate asemel on "Bill Fay" puhul mindud mitmete lugude juures palju suursugusemat teed - saateks on võetud väiksekoosseisuline orkester. Albumist annab hea ülevaate esimene lugu, "Garden Song", kus vaiksest laulukesest saab vali orkestril saadetud teos. Kuid kuna Bill Fay esmakuulamisel võib eelmainitud loost "enda kartuli ja peterselli vahele istutamise" tähenduse otsimine pisut keeruline olla, valisin tutvustavaks looks "Screams In The Ears". Kaasahaarava loo sellest tundest, kui mõni sitapea su tuju peol lootusetult ära rikub ja siis lihtsalt oled ja torised ja võibolla on sul kõrvaklapid peas ja võibolla mängib sul just see lugu.

Lae alla!

Animal Collective - Centipede Hz

Animal Collective'i 2012 septembris ilmunud "Centipede Hz" pole kindlasti igaühe tassitäis teed. Vahest sellepärast, et see tee on tassi ja koeraga blenderisse pandud ning serveeritud neljakäpukil mehhiklase seljal. Teejoomine toimub sajakilomeetrise tunnikiirusega läbi džungli kihutava maasturi katusel ning kohe, kui selle omanäolise helimaastikuga ära hakkad harjuma, saab džunglist unenäoline karussellisõit, kus iga ring on eelmisest erinev. Albumi saund on massivne, ülevoolav, meenutades sulamit Kaug-Ida, Pendulumi ja Pink Floydi muusikast. Põnevad laulud on kindlasti plaadi esimene singel "Today's Supernatural" ja "Applesauce".

Lae alla!

The Flaming Lips - Yoshimi Battles the Pink Robots (2002)

"Yoshimi Battles the Pink Robots" on 2002. aasta psühhedeelilise popi meistriteos ja kindlasti üks parimatest Flaming Lips'i albumitest. Lisaks fantaasiarikkale lüürikale, eristavad albumit elektroonilisest muusikast inspireeritud trummikäigud ja rohked heliefektid. Plaati on kutsutud kontseptuaalalbumiks, kuid solist Wayne Coyne on kinnitanud, et sellega tegu kindlasti pole, otsene Yoshimi teema on vaid esimesel neljal lool. Peale Yoshimi võitluse on albumil lahatud teemade hulgas armastus, petmine ja surelikkus. Viimane on esindatud imeilusas loos "Do You Realize??", mis räägib suremise vältimatusest ja selle paratamatuse teatavast ilust.

Lae alla!

Tame Impala - Lonerism (2012 LEAK)

Tame Impala kauaoodatud Lonerism on lekkinud, me polekski jõudnud oktoobrit ära oodata.

Varsti kirjutan plaadist kah.

Aitäh, Kirill!

Download / Lae Alla! (192 kbps)

Kaleidoscope - Tangerine Dream (1967)

Muinasjutud meeldivad noortele ja vanadele, temadele ja temakestele, briti bändi Kaleidoscope (mitte segi ajada samaaegse samanimelise ühendriikide bändiga) "Tangerine Dream" on muinasjutt, muinasjutt (pealaulja märkust parafraseerides) tavalistest, õnnelikest, õnnetutest, segaduses inimestest, lastest ja kuningatest. Laulud on lihtsad ja kaasahaaravate meloodiatega, kohati lastelaululikudki, meenub biitlite Sgt. Pepper's (juba albumi pealkirjas on vihje biitlite lucyle: tangerine dream - tangerine trees) ja Pink Floydi "The Piper At The Gates Of Dawn". Albumi iseloomustamiseks sobivad sõnad nende endi laulust "Dive Into Yesterday": kaleidoskoopilised tamburiinid kõditavad kõrvu. Lisaks viimatinimetatule väärib äramärkimist südantlõhestav lugu "Mr. Small The Watch Repairer Man" ja albumi avalugu "Kaleidoscope", mille algus meenutab väga ABBA "Mamma Mia" algust.

Lae alla!

Grannie - Grannie (1971)

Londoni proge-skeeni vähetuntud esindajate ainus, eponüümne album (kui kellelgi peaks debüütalbumi nime valimisega raskusi olema, siis palun helistada (seitsmekümnendatest pole keegi veel helistanud)) salvestati kaheksa tunniga, vinüülist tehti 99 koopiat ja unustati järgmise aastatuhande koidikuni. Grannie palad kätkevad endis keerulisi kompositsioone, kus figureerivad kordamööda ja korraga bass, kitarr ning flööt. Selle kiriku kirkaimad kuplid on muinasjutt kurvameelsest kojanarrist "Saga of the Sad Jester" ja Hammondiga vürtsitatud lõpulugu "Coloured Armageddon". Albumi agressiivse ja õrna meeleolu vaheldumise kogu võlu hoomamiseks tuleks plaati kuulata järjest, otsast lõpuni.

 Lae alla!

AXE - Music (1969)

AXE on ühendkunigriikide psühhedeeliline proge-folk bänd. Bändi stiili iseloomustab toona üpris populaarne naishääl-kitarrisoolo kombinatsioon, kuid sellest hoolimata ei saa bändi "tavaliseks" lugeda - albumile on kokku kogutud 8 bändi originaallugu ja vapustav kaver (aga mitte nii heakui originaal) Love'i "A House Is Not A Motel'ist", mis oma kaeblik-igatsev-ulguvate kitarrisoolodega ei tohiks kedagi külmaks jätta (väljaarvatud sind, oss, aga sa oled ka tore). Märkimisväärseimad lood on üheksaminutiline, müstiline, orientaalmuusika mõjutustega "The Child Dreams" (tekkis mõttes mingi seos 13th floor elevators'i "Slip Inside This House'iga", aga see polnud kindlasti muusikaalane) ja muinasjutuline "Strange Sights And Crimson Nights".

Lae alla!

Primal Scream-Screamadelica (1991)

Scremadelica on kolmas šoti alternatiiv rock bändi Primal Sceami album. Albumi üldine vibe on uimane ning inspiratsiooni on võetud igalt poolt. Näiteks plaadi avalugu "Movin' On Up" algab C minooris ja on sarnaneb stiililt The Rolling Stone'idele. "Inner Flight" kasutab aga lõpusoundi Brian Eno "The Great Pretender'ist". Kuigi solist Bobby Gillespie just kõikidel lauludel ei laula, on ta hääl mõnusalt rahustav. Bändi seas on olnud ka endale varem nime teinud artiste nagu näiteks Mani The Stone Roses'st või Mick Jones The Clash'ist. Album sobib kõige paremini kuulamiseks, kui on tuju väikseks voolavaks tantsuks.

Parimad lood on pikk eepos "Loaded" ja "Come Together"(nii albumi kui ka raadioversioon).


Lae alla!

The Black Ryder - Buy the Ticket, Take the Ride (2009)

The Black Ryder on Scott von Ryperi ja Miss Aimee Nashi koostöö. "Buy the Ticket, Take the Ride" debüütalbumiks, kus Scott oma kitarrikäikude ja Aimee oma Mazzy Stariliku vokaaliga psühhedeelset shoegaze'i kõige paremal tasemel suudab luua.

Kindlasti pigem pimedate õhtute ja viskimuusika, kui et sõpradele meeleolukatel sügisõhtutel mängimiseks.

Kui sa armusid kunagi The Brian Jonestown Massacre'isse ära, siis armud neisse ka.


Lae alla!

Fresh Maggots - Fresh Maggots (1971/2006)

Fresh Maggots oli inglise folk-duo, kes oma lühikese eluea jooksul salvestasid vaid ühe albumi. 2006 CD versioonil on lisaks originaalversiooni kolmeteistkümnele veel 5  Nende ainsat plaati iseloomustab virtuoosne kitarrimäng ja trummide puudumine (erandiks "Car Song", mida saadab lihtne trumm-plaks rütm), mõnda laulu saadab pisikene keelpilliansambel. Siiski, et kuulajal igav ei hakkaks, on klassikalise akustkitarri-folgiga kombineeritud CSNY'likult kõlav fuzz-kitarr, mis, taustaks akustiline kitarr, loob suurepärase polüfoonia. Siiski, lähemal süvenemisel on vinge saundiga albumil üpris magedad sõnad.

Lae alla!

Spacemen 3 - Taking Drugs To Make Music To Take Drugs To (1990)

Spacemen 3 on inglise alt-rock bänd ja nende 1990. aasta albumi näol on tegelikult tegu mitteametlikult välja antud 1986. aasta proovisalvestistega. Väljavenitatud ja maharahustatud The Stooges'ina, viib Spacemen 3 sind põnevale jalutuskäigule Jeesusega ning tundub, et teid jälitatakse ja vist sõitsid politseinikud just mööda, aga sa pole kindel. Paranoia ja ekstaas käivad vahelduvate lainetena - kaaslane ütleb, et "mendid tulevad," vaatad üle õla ja tõmbad kapuutsiääre madalamale silmile: "Fuck off, Jesus!"

Robert Allen Zimmerman ei oodanud, et härra tamburiinimees talle selliseid laule nagu "Mary Anne" või "Losing Touch With My Mind" mängib.

Lae alla!

Mellow Candle - Swaddling Songs (1972)

Wikipedia järgi oli Iiri põhivokalist Clodagh Simonds progefolk bändi asutamise ajal 11 aastane, viieteistkümneselt tuli esimene singel ning käesolev ja ainus album 1972. aastal, kui laulja oli 18-aastane. "Swaddling songs'i" näol on tegemist eeskujuliku folkalbumiga, kus, erinevalt paljudest teistest toonastest, on suudetud latti läbi terve plaadi kõrgel hoida. Oma rikkalikku saundi võlgnevad laulud kahe naishääle imelisele kooslusele. Muinasjutuliste laulusalmide seedimiseks on enamikes lugudes pikemapoolsed instrumentaalsoolod. Lisaks tuleb albumi puhul ära märkida, et paljude sarnaste "unustatud plaatidega" võrreldes, on siinne salvestatud ja masteritud väga kõrge kvaliteediga.

Parimad on "Sheep Season", imeilus lugu üksikust lambakarjuses, tempokas minieepos "Dan the Wing", tujutõstev "Vile Excesses" ja kõik ülejäänud.

Lae alla!

Varem avaldamata ja varasemad versioonid "Mellow Candle" jaoks salvestatud lauludest (kusjuures mõned meestaustalauljatega) on saadaval 1996. aastal avaldatud plaadil "The Virgin Prophet". Kui kellelegi kollektiiv meeldima hakkab, siis soovitan üles otsida/küsida.

The Stone Roses-Second Coming (1994)

Second Coming on The Stone Roses'ite teine stuudioalbum, mis jäi ka bändi viimaseks enne lahkuminekut. 2011 aastast tegutseb bänd jälle ning võib-olla on lähitulevikus isegi oodata uut plaati. Bänd koosneb lauljast Ian Brown, kelle oskused live'is jäävad veidi soovida, kuid plaadi peal sobib see üpriski hästi üldise stoneri vibe'iga, kitarristist John Squire, kelle kitarrisoolod ja käigud on väga kaasahaaravd ning perfektsed 90-ndate reividele, kuid nende muusikat saab siiski paigutada ka indie alla. Bändis on veel bassimängija Mani ja trummar Reni, keda pundi algusaastatel peeti The Stone Rosesi kõige tähtsamaks liikmeks. Plaat on täis lugusid, mis tunduvad esmapilgul aeglased, kuid arenevad siis lõpulejõudva suguakti (või "Stairway to Heaveni") kombel kiireks ja jõuliseks. Parimad lood on "Tears", emotsionaalne ning depresiivne, võimsa outro'ga, "Your Star Will Shine" ning "Good Times".

Lae alla!

Träd, Gräs och Stenar - Gärdet 12.6.1970 (1970/1996)

Träd Gräs och Stenar (Puud, muru ja kivid) on rootsi progerokk bänd. "Gärdet 12.6.1970" on salvestatud märgitud kuupäeval Gärdet festivalil, mis oli Rootsi ekvivalent ühendriikide Woodstockile. Plaat kätkeb endas 55 minutit massiivset (enamasti) instrumentaalproge, kus on esiplaanil valjult trummidel saadetud fuzzyd kitarrid. Tähelepanuväärseim lugu albumil on kaver Bob Dylani "All Along the Watchtower'ist", mis tuntud folkloo või Jimi Hendrixi poolt kuulsaks mängitud kitarripala asemel meenutab pigem kivis printerit, mis on rannal gruuvides pisut liiga palju liiva (või souli) hammasrataste vahele lasknud. Teisel kaveril, Rolling Stonesi aegumatust "Satisfactionist" on alles sõnad ja tead-küll-milline kitarrikäik, aga see moodustab palast ainult neljandiku (lugesin üle) - ülejäänu võtab enda alla rootsi muusikute improvisatsioon. Põnev leid!

Lae alla!

Scarlett Johansson - Anywhere I lay my head (2008)

Tom Waits laulis kunagi nii, et oli tunda valu. Scarlett Johansson otsustas teha coverid. Naine on tuntud näitlejana, kuid huvi näitlemise vastu sai alguse muusikast. Broadway oli tüdruku unistus. Seega ei ole tee muusikani üllatav. Küll aga just Tom Waitsini.

Waitsi lood muutusid Scarletti esituses hüpnotiseerivateks, pehmemateks ja omakorda ka meloodilisemateks. Johanssoni hääl kutsub üles huvi tundma, kes on selle omanikuks.

Patt oleks midagi letile panna ja öelda, et see on parim. Album on üks suur tervik, kuid ilmselgelt on siin hea eeltöö tehtud Tomil. Scarlett tegi väikese omapoolse arendustöö.


Lae alla!

Strange - Souvenir Album (1976)

Strange "Souvenir Album" on haruldane ja vähetuntud plaat, kus on koos bändi väga varieeruva kvaliteediga lugude live salvestused aastatest 1974-1976. Mingit ühtset žanri siin nimetada ei saa - palasid on intensiivsest progest ("The Ballad of Hollis Spaceman") rahuliku, bill-fayliku folgini ("Somebody"). Albumi erinevates stiilides lugudes võib kuulda Crosby, Stills Nash & Young'i, Jefferson Airplane'i, Led Zeppelini ja Tim Buckley mõjutusi. Kuigi mitmed lood on halva kvaliteediga ja väga imelikult monteeritud, on albumi näol siiski tegemist põneva kuulamisega.

Parimateks valisin "The Last Song" (ilmselgelt plaadi lõpulugu) ja eepilise progeloo "The Ballad of Hollis Spaceman" (soolo meenutab Jefferson Airplane'i live'i)

Lae alla!

Charles Mingus - The Black Saint And The Sinner Lady (1963)

On jahedavõitu hilisügisene öö, kõnnid läbi vaesemat sorti meelelahutuskvartali, sul on 99 probleemi (ja lita pole üks nendest), sealhulgas oled sa valedele inimestele natukene liiga palju võlgu ja nad tahavad sind ilmselt maha lüüa. Läbi öise neoonsildivalguse jalutades tunned end kaitstult, kuid iga pimeda nurga taga varitsevad sind järeleandmist ootavad kiusatused ja järgmistesse pahandustesse viivad seiklused. "The Black Saint And The Sinner Lady" on lugu vastupanemistest, järeleandmistest, ahastusest, põnevusest ja reetmisest. Džässansambli sünge muusika kiirgab endast erutusest vettinud pahelisust. Kindlasti üks parimaid instrumentaaldžäss albumeid, mis saadaval on.

Lae alla!

Air - Air (1971)

Kollektiivi ainus, 1971. aasta album "Air" on tõeline fusion pärl. Bändi naissolisti, Googie Coppola (kes on ühtlasi ka kirjutanud albumi 11-st laulust 8), võimas hääl annab plaadile väljapaistva isikupära, mis pole kindlasti küllalt tähelepanu saanud, kasvõi youtube kuulamiste näol. Ülidžässilikele vokaalesitustele on vahelduseks põnevate trummikäikudega saadetud oreli- ("Baby, I Don't Know Where Love") ja puhkpillisoolod (trompet ("Mr. Man"), tromboon ja saksofon). Hingega muusika rahulikkudeks õhtupoolikuteks iseenda või hea sõbra seltsis. Samas ei saa kiita albumit tervikuna - albumi teine pool jääb esimesele liialt alla.

Kirkaimad kriidid selles karbis on teine ja kolmas lugu, vastavalt "Mr Man" ja "Baby, I Don't Know Where Love".

Lae alla!

Young Magic - Melt (2012)

End ise pop ansambliks kutsudes, viljeleb veel noor Young Magic elektroonilise indie laadset stiili. Austraaliast ja Indoneesiast pärit liikmed tagavad muusikale kultuurselt omapärase tagaplaani. 

Peale kahte singilt ja mõnda mixtape-i, on "Melt" nende esimene stuudioalbum, mille läbivaks teemaks on idamaised varjundid ja nende baasil eksperimentatsioon. Kõikidel lugudel valitseb selline veider küllus, nagu oleks neil mingisugune elektriline laeng. Kui mul tuleks seda albumit ühe lausega kirjeldada, ütleksin, et kui paneksime kokku aafrika trummid, merekarpide klõbina, distortion-i, süntesaatori ja kellukesed, ning siis selle kõige läbi kaleidoskoobi laseksime, saaksime midagi, mis sarnaneks suures osas "Melt"-ile. See on muusika nii headeks, kui ka halbadeks aegadeks, muusika, mis lisab kõigele vürtsi ning on alati täpselt sinu tujude ja tegemistega relevantne. Igati meisterlik ja hea plaat. Üks paremaid, mis hilja-aegu avaldatud. Kõige rohkem meeldib albumi esimene lugu "Sparkly".


P.S. Kuulake kõrvaklappidega!

Lae alla!

Neon Indian - Psychic Chasms (2009)

"Hei, vinge album... ja muuseas, Super Mario helistas, ta tahab oma heliefekte tagasi"

Neon Indian on Ameerika Ühendriikide indiekollektiiv ja "Psychic Chasms" nende 2009. aasta debüütalbum. Plaadi puhul on tegemist loogilise reaktsiooniga valjule ja kiirele sajandialguse tantsu-poppmuusikale - saagiva läpakakõlaribassi asemel on kaheksakümnendate süntekas, kiire dnb biidi asemel on rahulik ja üksluine trummiloop, "I AM HAVING THE TIME OF MY LIFE" laadsete sõnade asemel on päris lüürika ning, et suure rahulikkuse juures igavaks ei läheks, on üle terve albumi puistatud kohutavalt palju eriefekte.

Album sobiks mu elu soundtrackiks, kui mulle selline muusika või rand meeldiks või kui eestis mõni rand või mõni päiksepaisteline ilm või suvi oleks. Väga sundimatu õhkkond.

Mitte ainult laheda pealkirja pärast on parimad "Terminally Chill" ja "Should have taken acid with you"

Lae alla!

Mastodon - Blood Mountain (2006)

Mastodoni kolmas album Blood Mountain ilmus 2006. aastal. Nende esimeste albumite "elementide" motiivi raames sümboliseerib albumi mõtestik maad. Nagu nende eelnev, on ka Blood Mountain kontseptuaalalbum. Teema on muinasjutuline ja ulmeline: on libahundist kangelane kes otsib vulkaaniliselt mäelt "kristallpealuud" ning tema seiklusi ja kokkupuuteid erinevate ohtudega kirjeldatakse. Albumi heli on meloodiliselt äärmuslikult nauditav kuid samas näitab muljetavaldavat tehnilist võimet. Kitarririffid on täis ootamatuid pöördeid ja käike mis tekitavad üksteise järel kuhjudes ainulaadse helimaastiku. Märkimisväärne on trummar, kes ei paista ühegi põhibiidi juures püsivat rohkem kui taktiks, ning trummipartiid paistavad koosnevat pidevast break'ide ja fill'ide rodust. Neli vokaali korraga tekitavad hingematva suurejoonelisuse efekti. Abstraktsest luulekujundusest kergelt mõjutatavad isikud kuulamisel turvaliselt kinni siduda.

 Lae alla!

Pussy - Pussy Plays (1969)

Pussy, mitte segi ajada vene feministidega, punk-rock bändi, Pussy Riotiga, oli briti progressive/art-rock bänd. Hoolimata oma vähesele tuntusele võrreldes teiste teerajajatega žanris (King Crimsoni või Pink Floydi esikalbumid, mille kõrval "Pussy Plays" kindlasti varju ei jää), tuleks tunnustada bändi meeldejäävat, õrnade vokaaljupikeste ja maniakaalsete, müralaadsete pillisoolode kontrastist tekkivat saundi. Mõne albumi puhul tekkivat vältimatut tähelepanu hajumist ennetavad "Pussy Plays'il" meloodilised bassikäigud ja ulguvad eriefektid.

Album algab, nimele kohaselt, ühe kassi kurtva kräunumisega, mis on eelmänguks rõõmsatujulisele, albumi ühele parimale loole "Come Back June". Kolmandana kõlab albumil nukrameelne "We Built the Sun", mis on kõlava naisvokaali tõttu kindlasti äramärkimist väärt. 35 minutit head muusikat vorbib terviklikuks oopuseks lõpus kõlav, juba algusest tuttav kassi kräunumine.

Lae alla!

Can - Tago Mago (1971)

Seitsmekümnendate Lääne-Saksamaal eksperimentaalrokki viljelenud ansambli kolmas, 1971. aasta album on koos järgmisel aastal ilmunud "Ege Bamyasiga" üks bändi edasist stiili defineerivaid tippteoseid, mis on esimeste albumite kõrval džässilikum ja eksperimentaalsem. Trummikäikudest võib leida üllatavaid sarnasusi idm'i ja muude post-techno stiilidega. Kaasaegsetega, Amon Düül II ja Ash Ra Tempeliga võrreldes, iseloomustab Can'i loomingut inglisekeelne (kuid võrdlemisi arusaamatu) lüürika, mis eelpoolnimetatutel peaaegu puudub. "Tago Mago" atmosfäär on salapärane ja kurjakuulutav, hüpnootiline eelmäng närvivapustuseks.


Meeldejäävaimad lood on kaks esimest - muretu saundiga "Paperhouse" ja eelmist justkui täiendav, süngema meeleoluga "Mushroom".


Lae alla!

Neutral Milk Hotel - In the Aeroplane Over the Sea (1998)

The Elephant Six Recording Company ühtede asutajate, ühendriikide indiebändi teine ja viimane album on eepiline folkmeistriteos, mis peaks leidma koha iga endast lugupidava muusikahuvilise plaadiriiulis/folderis. Akustilisel kirtarril saadetavad lood on lihtsad ja kaasakiskuvad, kuid lihtsakoelisus on vaid näiline - bändiliikme Jeff Mangumi sõnul Anne Franki kannatustest inspireeritud enigmaatilised laulusõnad ühes kohati hüpnotiseerivate kitarrikäikudega tekitavad lugu-loo järel melanhoolse, igatseva, kaastundliku vahest isegi kahetseva meeleolu. Kindlasti üks aastatuhandelõpu parimatest albumitest.

Lisaks muusikaajalukku jäetud jäljele, tuleks tähelepanu pöörata albumi meeldejäävale cover art'ile, kus on 20. saj alguse postkaardil naisenägu mingi trummilaadse instrumendi vastu vahetatud. Läheb kindlasti samasse patta, kuhu "The Dark Side of The Moon'i" ja "Forever Changes'i" albumikatted.

Parimad on "King of Carrot Flowers 1-3" ja  "Holland 1945" - üks nutikamate sõnadega kui teine.

Lae alla!

Bohren & der Club of Gore - Black Earth (2002)

Thorsten Benning (trummid) Robin Rodenberg (bass) Reiner Henseleit (kitarr), Morten Gass(kitarr/klaver) olid kooliaegsed sõbrad keda ühendas huvi äärmusliku muusika vastu, sealhulgas žanrid nagu Grindcore, Hardcore, Death- ja Doom Metal.

1992. aastal moodustasid nad Bohreni (Puurimine s. k.), tahtes luua uudset ja ainulaadset "doom-metal'ist läbi imbunud jazz muusikat." 1993. aastal täiendus nimi ning tekkis “Bohren & der Club of Gore."

Black Earth (2002) on Bohreni neljas album ja eelviimane, millega on taodeldud õõvastavat ja kõhedust tekitavat effekti. See mõju on tuntav, eelkõige bassi tõttu, mis kostab sügavalt, rõhuvalt ja kurjakuulutavalt. Trummide osavõtt on oma lihtsuses ja aegluses mõneti ainulaadne. Ülejäänud instrumentide partiid on tehniliselt mingil määral keerulisemad, kuid siiski on üldine tempo albumit läbivalt äärmiselt aeglane. Tulemus on mõningati klaustrofoobiline. Nagu bänd ise ütleb, tekitab see kuulajais tunde "nagu nad oleksid kinni pimedas toas, kust hapnikku aegamööda ja kindlameelselt välja pumbatakse."

Lae alla!