Thursday, January 10, 2013

Heartbeat Hotel - Fetus Dreams (2010)

Heartbeat Hotel on dream-space-gaze-pop Kanadast, kes kõlavad nagu steroidideta Feels'i aegne Animal Collective ja see ei pole üldse halb. Süntesaatorid ja mitmekihilised kajavad vokaalid, reverb ja korduvad riffid. Kodulehelt saab teisi albumeid tõmmata-kuulata-osta.

Lae alla!


Fifty Foot Hose - Cauldron (1968)

Ilma efektide ja muude elektroonika-värkideta oleks Fifty Foot Hose midagi bluus-rokk 13th Floor Elevatorsi sarnast, aga siin on pigem midagi animal-collective-jefferson-airplane-hawkwindilikku. Viimane lugu "Cauldron", meenutab oma üksinda-kodus-kuulsin-teises-toas-samme-õõvastuses Throbbing Gristle'i "Hamburger Lady't".

Lae alla!

PS: aitäh JOH!

Monday, January 7, 2013

The Reverb Conspiracy (2012)

The Reverb Conspiracy on kompilatsioonalbum, millele on üle Euroopa kokku kogutud veel laialdasema tuntuseta psühhedeelilist rokki viljelevate bändide lood. Vahelduseks hiljutisele dream-pop-psühhedeeliale, on sellel plaadil tegu süngema, rohkem stoner-metali suunas kalduva materjaliga.

Lae alla!


Hanne Hukkelberg - Featherbrain (2012)

Norra muusiku Hanne Hukkelbergi neljas LP peidab endas põnevat post-rock'i ja eksperimentaaldzässi sulamit. Oma põhjamaise hääle, aktsendi ja olekuga meenutab pisut Björki.

Lae alla!


Sunday, January 6, 2013

Melody's Echo Chamber - Meldody's Echo Chamber (2012)

Melody's Echo Chamber on Tame Imapala Kevin Parkeri ja prantsuse artisti Melody Prochet'i ühisprojekt. Päikselistest kuuekümnendatest inspireeritud albumil on meeldejäävate hook'ide arvelt mitmekordistatud Tame Impala trademark-saundi. Tulemuseks on üks lihtsaltkuulatav dreampop plaat. Soe.

Lae alla!


Eddi Front - Eddi Front EP (2012)

Eddi Front on 27-aastane artist New Yorkist. Omanimelisel EP-l on neli klaverisaatega ballaadi. Sünge, minimalistlik ja kohutavalt kaasahaarav.

Kuula siit!

Lae alla!

PS, tegin lühidalt.

Monday, November 12, 2012

Architecture In Helsinki - In Case We Die (2005)

Austraalia bändi, Architecture In Helsinki (AIH!, sest see kõlab vahvalt) "In Case We Die" on 40 minutit põnevat indiepoppi. Albumi põhijooneks on sagedased ja ootamatud meeleolumuutused - lugu võib ühel hetkel olla igatsev ja aeglane ning järgmisel hetkel lõbusaks tantsulooks muutuda. Album on midagi raske keskendumishäire ja mõõduka joobe vahepealset - ei või hetkekski teada, mis järgmisena juhtub, kes mängima või laulma hakkab. Sama lai kui albumi meeleoluspekter, on bändi pilliarsenal: tuuba, viiul, kellamäng, kitarr, pasunad, trummid ja süntesaatorid, mida ehivad klõpsud, plaksud, sahinad ja muud raginad.

Albumi juhatab sisse või võtab kokku Neverevereverdid. Uimasel algusel ei tohiks end petta lasta, kannatamatud kerigu lõpu poole, et ülejäänud lugudest maik suhu saada.

Lae alla!

Sunday, September 23, 2012

Stoned Jesus - First Communion (2010)

Stoned Jesus on, lühidalt öeldes, ukraina Black Sabbath, ainult et kordades ägedama nimega. Kuigi enne on välja antud kaks demo-komplekteeringut, on First Communion nende esimene tegelik stuudio-album.

Tempod on aeglased ja tehniline keerukus ilmneb alles pika ajavahemiku peale. Doom metalile iseloomulikult ei kiirustata kusagile: album jookseb 40 minutit, kuigi see koosneb ainult neljast laulust. Läbib kindel sarnasus laulude kõlas, aga see on ilmselt olnud tahtlik sest see piirdub ainult selle albumiga. Madalate toonide ja rohkelt rakendatud distortion'i tulemusena on kõla väga sünge ja "räpane." Laulude ülesehituses on taodeldud kindlat üksluisust, enamus ajast raiutakse üht sünget riff'i, täiesti ilma või siis vähese varieerimisega. Soolod paistavad kindlasti välja, kuid huvitav lähenemine on olnud riffidele. Ainus pretensioon võib olla seoses vokaalidega, mis tunduvad vahetevahel nõrgana.

Stoned Jesus on igal juhul väärt kuulamist, eriti praegu, kui õue minnes särk jälle selga on vaja panna ja päike sinuga üha vähem läbi käib.


Thursday, September 20, 2012

Trisomie21- Black Label

Trisomie21 (esmalt küsimärgi alla sattuva nimega väljendamaks Down'i sündroomi) on kahe venna Philippe ja Hervé Lomprezi bänd Prantsusmaalt. Nende esialgne looming liigitati prantsuse coldwave'i alla (darkwave'i väike sugulane), samas kui nende hilisem loodu sujuvalt kategoriseeriti electro-popi poolusesse.
"Black Label" viib meid kontrastse negatiivikeemiaga ilmutatud filmi juurde, või siis mõnda Godardi filmi, kus sul on hirmuäratav paranoia valitseva must/valge tõekspidamise pärast. Heas mõttes.

Kui sa ootad neilt rõõmsaid hetki ja pühapäevase pärastlõuna koristusmuusikat, siis liigu mõne teise albumi juurde. Trisomie 21 toob esile kõige teravamad 80'date coldwave'i iseloomu eripärad.


2009a ilmunud album ei suuda kuidagi meenutada midagi, mis meie 21.sajandi ühiskonda sulanduks. Võibolla saab siinkohal ka nende bändinimi mõistetavaks- kromosoomi väärarengu paralleel Trisomie21 ja meid ümbritseva muusikamaastiku vahel. Ehk siis -kui su ema on sulle alati öelnud, et oled eriline, siis võta seda positiivselt.

 See on hetk, kus sa mõtled, et maailm pole hukas, sest on olemas Trisomie 21.

Wednesday, September 19, 2012

Linda Perhacs - Parallelograms (1970)

Linda Perhacs on hambaarst LA-st (?), kes kuuekümnendate lõpus andis välja oma ainsa albumi, "Parallelograms". Rööpkülikud on tõeliselt õrn album, elamus, mida oleks vast kõige parem nautida iseenda soojas seltskonnas või siis punu juustesse mõned karikakrad ja tantsi metsalagendikul või jookse saaremaa heinamaal juulikuu ööl. Kuigi pealtnäha rahulik, peidab muusika endas erakordset energiat, seda lainet, mis kuuekümnendatest jäi ja sellel albumil vaibub. Melanhoolsed meloodiad loovad teatava sünesteesia, midagi muinasjutumaade, uimastava kanepihaisu ja hommikuse niidu lõhna vahepealset.

Lisaks üheteistkümnele originaalloole on allalaadimsel kaasas mõned demod, intervjuud ja varemavaldamata materjal. Pildil on tal nutitelefon käes.

Lae alla!


Tuesday, September 18, 2012

13th Floor Elevators-The Psychedelic Sounds of the 13th Floor Elevators (1966)

  "The Psychedelic Sounds of the 13th Floor Elevators" on 13th Floor Elevators'ite (pärit Texasest) 1966. aasta debüütalbum. Nagu juba nimest aru saab, tegelevad nad eelkõige psühedeelse muusikaga, mis sel ajal tegi nad üheks esimesteks seda žanri harrastavateks bändideks. Albumi ainukeseks hitiks sai "You're Gonna Miss Me", sest paljudele oli selline uudsus võõras. Võibolla polnud ka kõige parem mõte (ametivõimude poole pealt) reklaamida oma albumi sleevnotes'il hallutsinogeennsete ainete kasulikkust (kuid selle tegemine oli siiski üpriski tore). Laulja hõikab ja karjub tihti nagu marutaudis mees, kuni ebatavaline pudelipilli meloodia su kõrvust ja meeltest koos kaasa kiskuva kitarrimänguga läbi käib. Kuigi olid nad koos vaid 5 aastat, elab nende pärand edasi: nad on mõjutanud bände nagu Primal Scream, Spacemen 3 ning varajast punkbändi Television.

Parim pala on melanhoolne "Splash 1" armastusenäljast karjuvate sõnade ja meloodiaga.

(note to everyone: tegelikult on see nii MEINSTRIIM SHIT, ET SURE ÄRA)

Saturday, September 15, 2012

The Olivia Tremor Control - Black Foliage: Animation Music Vol. 1

Olivia Tremor Control on järjekordne Elephant 6 bänd. "Black Foliage" on nende teine stuudioalbum. Plaadil on tunda selged mõjutused kuuekümnendate popist, kuid siiski on asi poppmuusikast kaugel - kaasahaaravad meloodiad on ülepuistatud lugematute kellade, vilede, plaksude, praksude, kriuksatuste paukude ja muude heliefektidega, mis oma kaootilisuses loovad enigmaatilistele sõnadele mõjuva tausttekstuuri. Või on sõnad ülejäänud helidele taustaks? Et mängitavast võimalikult palju kohale jõuaks, peaks albumit kuulama kõrvaklappidega. Tõesti väärt heliline elamus.

Lae alla!

Kathy Smith - Some Songs I've Saved (1970)

Kathy Smith (mitte segi ajada samanimelise aeroobikatreeneri või narkodiileriga) oli (on?) California folklaulja. Seitsmekümnendate algul andis folklegendi Richie Havensi Stormy Forest labeli all välja kaks albumit (käesolev ja "2") ning sai positiivse vastuvõtu osaliseks legendaarse Isle Of Wight festivali esimesel päeval (2. set). "Some Songs I've Saved" on hüpnotiseeriv folkalbum - Kathy vaoshoitud hääl annab plaadile teatava igatseva, isegi raksemeelse hõngu. Vokaali saadab keerukas akustkitarrimäng, poogenpillid, puhkpillid ja vaiksed trummid, meenutades kohati James Taylori loomingut. Mõnes laulus on tunda fusionile omaseid jooni ("End of World"). Albumi parimaks palaks on kindlasti "What Nancy Knows", kus ümber alguse rahuliku fingerpicki ümber hakkavad järjest hõljuma teine kitarr viiul,flööt ja lõpuks kolmas kitarr (või bandžo?). Folgisõpradele kindlasti väärt leid.

Lae alla!


Shawn Phillips - I'm A Loner (1964)

Shawn Phillips on vähetuntud nimi, ometi andis tema Donovani "Sunshine Superman'i" lugudele muusika, George Harrisonile esimesed sitari tunnid ja "Lovely Ritale" hääle. "I'm A Loner" on klassikaline folkalbum - akustiline kitarr ja mängija hääl; tema kahekümnest albumist esimene. Kaheteistkümnest loost on Phillipsi originaalmaterjal alla poole (nt "I'm A Loner", "Solitude" ja "You've Heard My Voice"). Eredaimad vaskkatlad selles köögis on omapärane esitus kõigi lemmiklaulust "My Favourite Things", lugu vankumatust tinasõdurist "Little Tin Soldier" ja Phil Ochsi "I'm Tired". Kuna kumbagi Youtube's pole, panin kuulamiseks plaadi nimiloo.

Lae alla!


Wednesday, September 12, 2012

The Gerbils - The Battle Of Electricity (2001)

Peale Neutral Milk Hotelli veel üks Elephant 6 bänd, vähetuntum The Gerbils. "Battle of electricity" on meeldiv kombinatsioon kergest rokist, popist, lihtsatest sõnadest ja kaasahaaravatest meloodiatest. Süntesaatori, elektrikitarri ja valjude trummide segu annab lugudele massiivse ja müralaadse saundi. Albumil on kokku 18 lugu - täispikkuses lugudega vaheldumisi on mõnekümnesekundilised vahepalad. Hämmastav on, et nii catchy popprokkmuusika massidele nähtamatuks jäänud, näiteks "Meteoroid From the Sun Strikes a Dead Weirdo" oma 89 Youtube vaatamisega. Ilusat kuulamist, ostke plaat!