Londoni proge-skeeni vähetuntud esindajate ainus, eponüümne album (kui kellelgi peaks debüütalbumi nime valimisega raskusi olema, siis palun helistada (seitsmekümnendatest pole keegi veel helistanud)) salvestati kaheksa tunniga, vinüülist tehti 99 koopiat ja unustati järgmise aastatuhande koidikuni. Grannie palad kätkevad endis keerulisi kompositsioone, kus figureerivad kordamööda ja korraga bass, kitarr ning flööt. Selle kiriku kirkaimad kuplid on muinasjutt kurvameelsest kojanarrist "Saga of the Sad Jester" ja Hammondiga vürtsitatud lõpulugu "Coloured Armageddon". Albumi agressiivse ja õrna meeleolu vaheldumise kogu võlu hoomamiseks tuleks plaati kuulata järjest, otsast lõpuni.
No comments:
Post a Comment