Architecture In Helsinki - In Case We Die (2005)

Austraalia bändi, Architecture In Helsinki (AIH!, sest see kõlab vahvalt) "In Case We Die" on 40 minutit põnevat indiepoppi. Albumi põhijooneks on sagedased ja ootamatud meeleolumuutused - lugu võib ühel hetkel olla igatsev ja aeglane ning järgmisel hetkel lõbusaks tantsulooks muutuda. Album on midagi raske keskendumishäire ja mõõduka joobe vahepealset - ei või hetkekski teada, mis järgmisena juhtub, kes mängima või laulma hakkab. Sama lai kui albumi meeleoluspekter, on bändi pilliarsenal: tuuba, viiul, kellamäng, kitarr, pasunad, trummid ja süntesaatorid, mida ehivad klõpsud, plaksud, sahinad ja muud raginad.

Albumi juhatab sisse või võtab kokku Neverevereverdid. Uimasel algusel ei tohiks end petta lasta, kannatamatud kerigu lõpu poole, et ülejäänud lugudest maik suhu saada.

Lae alla!

Stoned Jesus - First Communion (2010)

Stoned Jesus on, lühidalt öeldes, ukraina Black Sabbath, ainult et kordades ägedama nimega. Kuigi enne on välja antud kaks demo-komplekteeringut, on First Communion nende esimene tegelik stuudio-album.

Tempod on aeglased ja tehniline keerukus ilmneb alles pika ajavahemiku peale. Doom metalile iseloomulikult ei kiirustata kusagile: album jookseb 40 minutit, kuigi see koosneb ainult neljast laulust. Läbib kindel sarnasus laulude kõlas, aga see on ilmselt olnud tahtlik sest see piirdub ainult selle albumiga. Madalate toonide ja rohkelt rakendatud distortion'i tulemusena on kõla väga sünge ja "räpane." Laulude ülesehituses on taodeldud kindlat üksluisust, enamus ajast raiutakse üht sünget riff'i, täiesti ilma või siis vähese varieerimisega. Soolod paistavad kindlasti välja, kuid huvitav lähenemine on olnud riffidele. Ainus pretensioon võib olla seoses vokaalidega, mis tunduvad vahetevahel nõrgana.

Stoned Jesus on igal juhul väärt kuulamist, eriti praegu, kui õue minnes särk jälle selga on vaja panna ja päike sinuga üha vähem läbi käib.

Trisomie21- Black Label

Trisomie21 (esmalt küsimärgi alla sattuva nimega väljendamaks Down'i sündroomi) on kahe venna Philippe ja Hervé Lomprezi bänd Prantsusmaalt. Nende esialgne looming liigitati prantsuse coldwave'i alla (darkwave'i väike sugulane), samas kui nende hilisem loodu sujuvalt kategoriseeriti electro-popi poolusesse.
"Black Label" viib meid kontrastse negatiivikeemiaga ilmutatud filmi juurde, või siis mõnda Godardi filmi, kus sul on hirmuäratav paranoia valitseva must/valge tõekspidamise pärast. Heas mõttes.

Kui sa ootad neilt rõõmsaid hetki ja pühapäevase pärastlõuna koristusmuusikat, siis liigu mõne teise albumi juurde. Trisomie 21 toob esile kõige teravamad 80'date coldwave'i iseloomu eripärad.


2009a ilmunud album ei suuda kuidagi meenutada midagi, mis meie 21.sajandi ühiskonda sulanduks. Võibolla saab siinkohal ka nende bändinimi mõistetavaks- kromosoomi väärarengu paralleel Trisomie21 ja meid ümbritseva muusikamaastiku vahel. Ehk siis -kui su ema on sulle alati öelnud, et oled eriline, siis võta seda positiivselt.

 See on hetk, kus sa mõtled, et maailm pole hukas, sest on olemas Trisomie 21.

Linda Perhacs - Parallelograms (1970)

Linda Perhacs on hambaarst LA-st (?), kes kuuekümnendate lõpus andis välja oma ainsa albumi, "Parallelograms". Rööpkülikud on tõeliselt õrn album, elamus, mida oleks vast kõige parem nautida iseenda soojas seltskonnas või siis punu juustesse mõned karikakrad ja tantsi metsalagendikul või jookse saaremaa heinamaal juulikuu ööl. Kuigi pealtnäha rahulik, peidab muusika endas erakordset energiat, seda lainet, mis kuuekümnendatest jäi ja sellel albumil vaibub. Melanhoolsed meloodiad loovad teatava sünesteesia, midagi muinasjutumaade, uimastava kanepihaisu ja hommikuse niidu lõhna vahepealset.

Lisaks üheteistkümnele originaalloole on allalaadimsel kaasas mõned demod, intervjuud ja varemavaldamata materjal. Pildil on tal nutitelefon käes.

Lae alla!

13th Floor Elevators-The Psychedelic Sounds of the 13th Floor Elevators (1966)

  "The Psychedelic Sounds of the 13th Floor Elevators" on 13th Floor Elevators'ite (pärit Texasest) 1966. aasta debüütalbum. Nagu juba nimest aru saab, tegelevad nad eelkõige psühedeelse muusikaga, mis sel ajal tegi nad üheks esimesteks seda žanri harrastavateks bändideks. Albumi ainukeseks hitiks sai "You're Gonna Miss Me", sest paljudele oli selline uudsus võõras. Võibolla polnud ka kõige parem mõte (ametivõimude poole pealt) reklaamida oma albumi sleevnotes'il hallutsinogeennsete ainete kasulikkust (kuid selle tegemine oli siiski üpriski tore). Laulja hõikab ja karjub tihti nagu marutaudis mees, kuni ebatavaline pudelipilli meloodia su kõrvust ja meeltest koos kaasa kiskuva kitarrimänguga läbi käib. Kuigi olid nad koos vaid 5 aastat, elab nende pärand edasi: nad on mõjutanud bände nagu Primal Scream, Spacemen 3 ning varajast punkbändi Television.

Parim pala on melanhoolne "Splash 1" armastusenäljast karjuvate sõnade ja meloodiaga.

(note to everyone: tegelikult on see nii MEINSTRIIM SHIT, ET SURE ÄRA)

The Olivia Tremor Control - Black Foliage: Animation Music Vol. 1

Olivia Tremor Control on järjekordne Elephant 6 bänd. "Black Foliage" on nende teine stuudioalbum. Plaadil on tunda selged mõjutused kuuekümnendate popist, kuid siiski on asi poppmuusikast kaugel - kaasahaaravad meloodiad on ülepuistatud lugematute kellade, vilede, plaksude, praksude, kriuksatuste paukude ja muude heliefektidega, mis oma kaootilisuses loovad enigmaatilistele sõnadele mõjuva tausttekstuuri. Või on sõnad ülejäänud helidele taustaks? Et mängitavast võimalikult palju kohale jõuaks, peaks albumit kuulama kõrvaklappidega. Tõesti väärt heliline elamus.

Lae alla!

Kathy Smith - Some Songs I've Saved (1970)

Kathy Smith (mitte segi ajada samanimelise aeroobikatreeneri või narkodiileriga) oli (on?) California folklaulja. Seitsmekümnendate algul andis folklegendi Richie Havensi Stormy Forest labeli all välja kaks albumit (käesolev ja "2") ning sai positiivse vastuvõtu osaliseks legendaarse Isle Of Wight festivali esimesel päeval (2. set). "Some Songs I've Saved" on hüpnotiseeriv folkalbum - Kathy vaoshoitud hääl annab plaadile teatava igatseva, isegi raksemeelse hõngu. Vokaali saadab keerukas akustkitarrimäng, poogenpillid, puhkpillid ja vaiksed trummid, meenutades kohati James Taylori loomingut. Mõnes laulus on tunda fusionile omaseid jooni ("End of World"). Albumi parimaks palaks on kindlasti "What Nancy Knows", kus ümber alguse rahuliku fingerpicki ümber hakkavad järjest hõljuma teine kitarr viiul,flööt ja lõpuks kolmas kitarr (või bandžo?). Folgisõpradele kindlasti väärt leid.

Lae alla!

Shawn Phillips - I'm A Loner (1964)

Shawn Phillips on vähetuntud nimi, ometi andis tema Donovani "Sunshine Superman'i" lugudele muusika, George Harrisonile esimesed sitari tunnid ja "Lovely Ritale" hääle. "I'm A Loner" on klassikaline folkalbum - akustiline kitarr ja mängija hääl; tema kahekümnest albumist esimene. Kaheteistkümnest loost on Phillipsi originaalmaterjal alla poole (nt "I'm A Loner", "Solitude" ja "You've Heard My Voice"). Eredaimad vaskkatlad selles köögis on omapärane esitus kõigi lemmiklaulust "My Favourite Things", lugu vankumatust tinasõdurist "Little Tin Soldier" ja Phil Ochsi "I'm Tired". Kuna kumbagi Youtube's pole, panin kuulamiseks plaadi nimiloo.

Lae alla!

The Gerbils - The Battle Of Electricity (2001)

Peale Neutral Milk Hotelli veel üks Elephant 6 bänd, vähetuntum The Gerbils. "Battle of electricity" on meeldiv kombinatsioon kergest rokist, popist, lihtsatest sõnadest ja kaasahaaravatest meloodiatest. Süntesaatori, elektrikitarri ja valjude trummide segu annab lugudele massiivse ja müralaadse saundi. Albumil on kokku 18 lugu - täispikkuses lugudega vaheldumisi on mõnekümnesekundilised vahepalad. Hämmastav on, et nii catchy popprokkmuusika massidele nähtamatuks jäänud, näiteks "Meteoroid From the Sun Strikes a Dead Weirdo" oma 89 Youtube vaatamisega. Ilusat kuulamist, ostke plaat!

Lae alla!

Jonesy - Sudden Prayers Make God Jump (1974)

Jonesy oli ühendkuningriikide progerokk-bänd, "Sudden Prayers" nende neljas album. Plaadi kolmkümmend viis minutit peidavad endas kuus lugu. Bändi saund, nagu paljudel teistelgi samaaegsetel, on midagi King Crimsoni ja (Sid Barretiga, parima) Pink Floydi vahepealset - kitarrid, saksofon, veidi orelit. Albumil on küljes teatav kontseptuaalalbumi maik - lugu räägitakse hullumeelsusest, üksildusest, mandumisest, paranoiast. Tugevaimad on plaadil avalugu "Dark Room", mis häälestab kuulaja ülejäänud albumil käsitletavatele teemadele ning "Old Gentelman's Relief".

Lae alla!

The Raveonettes- Observator (2012)

The Raveonettes on Taanist pärit rock n' roll duo, mis on tegutsenud alates aastast 2001. Sune Rose Wagner ja Sharin Foo moodustavad eriskummalise karakterirohke vokaaliharmoonia koos elektrikitarridega, mis vahepeal meenutab eriskummalisel viisil nauditavat tänavamüra. Või siis just vastupidi looga "Curse the night" tahet eralduda ümbritsevast ja näha kõike nähtamatuks tegeva keebi alt, jälgida toimuvat, seda analüüsida.
The Raveonettesi "Observator", nende kuues ja mõneti  rõõmsameelsema kõlaga album näitab seda, et olenemata oma suunamuutusest ei ole nad kaotanud uue albumiga oma võlu. 
Olenevalt vaatleja/kuulaja lähenemisest, erinevalt igatseva alatooniga muusika.



Lae alla!

Bill Fay - Bill Fay (1970)

Bill Fay unustati kohe peale kahe esimese albumi väljaandmist. Eponüümne 1970. aasta esikalbum on ilus folkteos, meenutades kohati Bob Dylani loomingut. Siiski pole tegemist tavalise folkplaadiga - hariliku flöödi-, klaveri või kandlesaate asemel on "Bill Fay" puhul mindud mitmete lugude juures palju suursugusemat teed - saateks on võetud väiksekoosseisuline orkester. Albumist annab hea ülevaate esimene lugu, "Garden Song", kus vaiksest laulukesest saab vali orkestril saadetud teos. Kuid kuna Bill Fay esmakuulamisel võib eelmainitud loost "enda kartuli ja peterselli vahele istutamise" tähenduse otsimine pisut keeruline olla, valisin tutvustavaks looks "Screams In The Ears". Kaasahaarava loo sellest tundest, kui mõni sitapea su tuju peol lootusetult ära rikub ja siis lihtsalt oled ja torised ja võibolla on sul kõrvaklapid peas ja võibolla mängib sul just see lugu.

Lae alla!

Animal Collective - Centipede Hz

Animal Collective'i 2012 septembris ilmunud "Centipede Hz" pole kindlasti igaühe tassitäis teed. Vahest sellepärast, et see tee on tassi ja koeraga blenderisse pandud ning serveeritud neljakäpukil mehhiklase seljal. Teejoomine toimub sajakilomeetrise tunnikiirusega läbi džungli kihutava maasturi katusel ning kohe, kui selle omanäolise helimaastikuga ära hakkad harjuma, saab džunglist unenäoline karussellisõit, kus iga ring on eelmisest erinev. Albumi saund on massivne, ülevoolav, meenutades sulamit Kaug-Ida, Pendulumi ja Pink Floydi muusikast. Põnevad laulud on kindlasti plaadi esimene singel "Today's Supernatural" ja "Applesauce".

Lae alla!

The Flaming Lips - Yoshimi Battles the Pink Robots (2002)

"Yoshimi Battles the Pink Robots" on 2002. aasta psühhedeelilise popi meistriteos ja kindlasti üks parimatest Flaming Lips'i albumitest. Lisaks fantaasiarikkale lüürikale, eristavad albumit elektroonilisest muusikast inspireeritud trummikäigud ja rohked heliefektid. Plaati on kutsutud kontseptuaalalbumiks, kuid solist Wayne Coyne on kinnitanud, et sellega tegu kindlasti pole, otsene Yoshimi teema on vaid esimesel neljal lool. Peale Yoshimi võitluse on albumil lahatud teemade hulgas armastus, petmine ja surelikkus. Viimane on esindatud imeilusas loos "Do You Realize??", mis räägib suremise vältimatusest ja selle paratamatuse teatavast ilust.

Lae alla!

Tame Impala - Lonerism (2012 LEAK)

Tame Impala kauaoodatud Lonerism on lekkinud, me polekski jõudnud oktoobrit ära oodata.

Varsti kirjutan plaadist kah.

Aitäh, Kirill!

Download / Lae Alla! (192 kbps)