Spacemen 3 - Taking Drugs To Make Music To Take Drugs To (1990)

Spacemen 3 on inglise alt-rock bänd ja nende 1990. aasta albumi näol on tegelikult tegu mitteametlikult välja antud 1986. aasta proovisalvestistega. Väljavenitatud ja maharahustatud The Stooges'ina, viib Spacemen 3 sind põnevale jalutuskäigule Jeesusega ning tundub, et teid jälitatakse ja vist sõitsid politseinikud just mööda, aga sa pole kindel. Paranoia ja ekstaas käivad vahelduvate lainetena - kaaslane ütleb, et "mendid tulevad," vaatad üle õla ja tõmbad kapuutsiääre madalamale silmile: "Fuck off, Jesus!"

Robert Allen Zimmerman ei oodanud, et härra tamburiinimees talle selliseid laule nagu "Mary Anne" või "Losing Touch With My Mind" mängib.

Lae alla!

Mellow Candle - Swaddling Songs (1972)

Wikipedia järgi oli Iiri põhivokalist Clodagh Simonds progefolk bändi asutamise ajal 11 aastane, viieteistkümneselt tuli esimene singel ning käesolev ja ainus album 1972. aastal, kui laulja oli 18-aastane. "Swaddling songs'i" näol on tegemist eeskujuliku folkalbumiga, kus, erinevalt paljudest teistest toonastest, on suudetud latti läbi terve plaadi kõrgel hoida. Oma rikkalikku saundi võlgnevad laulud kahe naishääle imelisele kooslusele. Muinasjutuliste laulusalmide seedimiseks on enamikes lugudes pikemapoolsed instrumentaalsoolod. Lisaks tuleb albumi puhul ära märkida, et paljude sarnaste "unustatud plaatidega" võrreldes, on siinne salvestatud ja masteritud väga kõrge kvaliteediga.

Parimad on "Sheep Season", imeilus lugu üksikust lambakarjuses, tempokas minieepos "Dan the Wing", tujutõstev "Vile Excesses" ja kõik ülejäänud.

Lae alla!

Varem avaldamata ja varasemad versioonid "Mellow Candle" jaoks salvestatud lauludest (kusjuures mõned meestaustalauljatega) on saadaval 1996. aastal avaldatud plaadil "The Virgin Prophet". Kui kellelegi kollektiiv meeldima hakkab, siis soovitan üles otsida/küsida.

The Stone Roses-Second Coming (1994)

Second Coming on The Stone Roses'ite teine stuudioalbum, mis jäi ka bändi viimaseks enne lahkuminekut. 2011 aastast tegutseb bänd jälle ning võib-olla on lähitulevikus isegi oodata uut plaati. Bänd koosneb lauljast Ian Brown, kelle oskused live'is jäävad veidi soovida, kuid plaadi peal sobib see üpriski hästi üldise stoneri vibe'iga, kitarristist John Squire, kelle kitarrisoolod ja käigud on väga kaasahaaravd ning perfektsed 90-ndate reividele, kuid nende muusikat saab siiski paigutada ka indie alla. Bändis on veel bassimängija Mani ja trummar Reni, keda pundi algusaastatel peeti The Stone Rosesi kõige tähtsamaks liikmeks. Plaat on täis lugusid, mis tunduvad esmapilgul aeglased, kuid arenevad siis lõpulejõudva suguakti (või "Stairway to Heaveni") kombel kiireks ja jõuliseks. Parimad lood on "Tears", emotsionaalne ning depresiivne, võimsa outro'ga, "Your Star Will Shine" ning "Good Times".

Lae alla!

Träd, Gräs och Stenar - Gärdet 12.6.1970 (1970/1996)

Träd Gräs och Stenar (Puud, muru ja kivid) on rootsi progerokk bänd. "Gärdet 12.6.1970" on salvestatud märgitud kuupäeval Gärdet festivalil, mis oli Rootsi ekvivalent ühendriikide Woodstockile. Plaat kätkeb endas 55 minutit massiivset (enamasti) instrumentaalproge, kus on esiplaanil valjult trummidel saadetud fuzzyd kitarrid. Tähelepanuväärseim lugu albumil on kaver Bob Dylani "All Along the Watchtower'ist", mis tuntud folkloo või Jimi Hendrixi poolt kuulsaks mängitud kitarripala asemel meenutab pigem kivis printerit, mis on rannal gruuvides pisut liiga palju liiva (või souli) hammasrataste vahele lasknud. Teisel kaveril, Rolling Stonesi aegumatust "Satisfactionist" on alles sõnad ja tead-küll-milline kitarrikäik, aga see moodustab palast ainult neljandiku (lugesin üle) - ülejäänu võtab enda alla rootsi muusikute improvisatsioon. Põnev leid!

Lae alla!

Scarlett Johansson - Anywhere I lay my head (2008)

Tom Waits laulis kunagi nii, et oli tunda valu. Scarlett Johansson otsustas teha coverid. Naine on tuntud näitlejana, kuid huvi näitlemise vastu sai alguse muusikast. Broadway oli tüdruku unistus. Seega ei ole tee muusikani üllatav. Küll aga just Tom Waitsini.

Waitsi lood muutusid Scarletti esituses hüpnotiseerivateks, pehmemateks ja omakorda ka meloodilisemateks. Johanssoni hääl kutsub üles huvi tundma, kes on selle omanikuks.

Patt oleks midagi letile panna ja öelda, et see on parim. Album on üks suur tervik, kuid ilmselgelt on siin hea eeltöö tehtud Tomil. Scarlett tegi väikese omapoolse arendustöö.


Lae alla!

Strange - Souvenir Album (1976)

Strange "Souvenir Album" on haruldane ja vähetuntud plaat, kus on koos bändi väga varieeruva kvaliteediga lugude live salvestused aastatest 1974-1976. Mingit ühtset žanri siin nimetada ei saa - palasid on intensiivsest progest ("The Ballad of Hollis Spaceman") rahuliku, bill-fayliku folgini ("Somebody"). Albumi erinevates stiilides lugudes võib kuulda Crosby, Stills Nash & Young'i, Jefferson Airplane'i, Led Zeppelini ja Tim Buckley mõjutusi. Kuigi mitmed lood on halva kvaliteediga ja väga imelikult monteeritud, on albumi näol siiski tegemist põneva kuulamisega.

Parimateks valisin "The Last Song" (ilmselgelt plaadi lõpulugu) ja eepilise progeloo "The Ballad of Hollis Spaceman" (soolo meenutab Jefferson Airplane'i live'i)

Lae alla!

Charles Mingus - The Black Saint And The Sinner Lady (1963)

On jahedavõitu hilisügisene öö, kõnnid läbi vaesemat sorti meelelahutuskvartali, sul on 99 probleemi (ja lita pole üks nendest), sealhulgas oled sa valedele inimestele natukene liiga palju võlgu ja nad tahavad sind ilmselt maha lüüa. Läbi öise neoonsildivalguse jalutades tunned end kaitstult, kuid iga pimeda nurga taga varitsevad sind järeleandmist ootavad kiusatused ja järgmistesse pahandustesse viivad seiklused. "The Black Saint And The Sinner Lady" on lugu vastupanemistest, järeleandmistest, ahastusest, põnevusest ja reetmisest. Džässansambli sünge muusika kiirgab endast erutusest vettinud pahelisust. Kindlasti üks parimaid instrumentaaldžäss albumeid, mis saadaval on.

Lae alla!

Air - Air (1971)

Kollektiivi ainus, 1971. aasta album "Air" on tõeline fusion pärl. Bändi naissolisti, Googie Coppola (kes on ühtlasi ka kirjutanud albumi 11-st laulust 8), võimas hääl annab plaadile väljapaistva isikupära, mis pole kindlasti küllalt tähelepanu saanud, kasvõi youtube kuulamiste näol. Ülidžässilikele vokaalesitustele on vahelduseks põnevate trummikäikudega saadetud oreli- ("Baby, I Don't Know Where Love") ja puhkpillisoolod (trompet ("Mr. Man"), tromboon ja saksofon). Hingega muusika rahulikkudeks õhtupoolikuteks iseenda või hea sõbra seltsis. Samas ei saa kiita albumit tervikuna - albumi teine pool jääb esimesele liialt alla.

Kirkaimad kriidid selles karbis on teine ja kolmas lugu, vastavalt "Mr Man" ja "Baby, I Don't Know Where Love".

Lae alla!

Young Magic - Melt (2012)

End ise pop ansambliks kutsudes, viljeleb veel noor Young Magic elektroonilise indie laadset stiili. Austraaliast ja Indoneesiast pärit liikmed tagavad muusikale kultuurselt omapärase tagaplaani. 

Peale kahte singilt ja mõnda mixtape-i, on "Melt" nende esimene stuudioalbum, mille läbivaks teemaks on idamaised varjundid ja nende baasil eksperimentatsioon. Kõikidel lugudel valitseb selline veider küllus, nagu oleks neil mingisugune elektriline laeng. Kui mul tuleks seda albumit ühe lausega kirjeldada, ütleksin, et kui paneksime kokku aafrika trummid, merekarpide klõbina, distortion-i, süntesaatori ja kellukesed, ning siis selle kõige läbi kaleidoskoobi laseksime, saaksime midagi, mis sarnaneks suures osas "Melt"-ile. See on muusika nii headeks, kui ka halbadeks aegadeks, muusika, mis lisab kõigele vürtsi ning on alati täpselt sinu tujude ja tegemistega relevantne. Igati meisterlik ja hea plaat. Üks paremaid, mis hilja-aegu avaldatud. Kõige rohkem meeldib albumi esimene lugu "Sparkly".


P.S. Kuulake kõrvaklappidega!

Lae alla!

Neon Indian - Psychic Chasms (2009)

"Hei, vinge album... ja muuseas, Super Mario helistas, ta tahab oma heliefekte tagasi"

Neon Indian on Ameerika Ühendriikide indiekollektiiv ja "Psychic Chasms" nende 2009. aasta debüütalbum. Plaadi puhul on tegemist loogilise reaktsiooniga valjule ja kiirele sajandialguse tantsu-poppmuusikale - saagiva läpakakõlaribassi asemel on kaheksakümnendate süntekas, kiire dnb biidi asemel on rahulik ja üksluine trummiloop, "I AM HAVING THE TIME OF MY LIFE" laadsete sõnade asemel on päris lüürika ning, et suure rahulikkuse juures igavaks ei läheks, on üle terve albumi puistatud kohutavalt palju eriefekte.

Album sobiks mu elu soundtrackiks, kui mulle selline muusika või rand meeldiks või kui eestis mõni rand või mõni päiksepaisteline ilm või suvi oleks. Väga sundimatu õhkkond.

Mitte ainult laheda pealkirja pärast on parimad "Terminally Chill" ja "Should have taken acid with you"

Lae alla!

Mastodon - Blood Mountain (2006)

Mastodoni kolmas album Blood Mountain ilmus 2006. aastal. Nende esimeste albumite "elementide" motiivi raames sümboliseerib albumi mõtestik maad. Nagu nende eelnev, on ka Blood Mountain kontseptuaalalbum. Teema on muinasjutuline ja ulmeline: on libahundist kangelane kes otsib vulkaaniliselt mäelt "kristallpealuud" ning tema seiklusi ja kokkupuuteid erinevate ohtudega kirjeldatakse. Albumi heli on meloodiliselt äärmuslikult nauditav kuid samas näitab muljetavaldavat tehnilist võimet. Kitarririffid on täis ootamatuid pöördeid ja käike mis tekitavad üksteise järel kuhjudes ainulaadse helimaastiku. Märkimisväärne on trummar, kes ei paista ühegi põhibiidi juures püsivat rohkem kui taktiks, ning trummipartiid paistavad koosnevat pidevast break'ide ja fill'ide rodust. Neli vokaali korraga tekitavad hingematva suurejoonelisuse efekti. Abstraktsest luulekujundusest kergelt mõjutatavad isikud kuulamisel turvaliselt kinni siduda.

 Lae alla!

Pussy - Pussy Plays (1969)

Pussy, mitte segi ajada vene feministidega, punk-rock bändi, Pussy Riotiga, oli briti progressive/art-rock bänd. Hoolimata oma vähesele tuntusele võrreldes teiste teerajajatega žanris (King Crimsoni või Pink Floydi esikalbumid, mille kõrval "Pussy Plays" kindlasti varju ei jää), tuleks tunnustada bändi meeldejäävat, õrnade vokaaljupikeste ja maniakaalsete, müralaadsete pillisoolode kontrastist tekkivat saundi. Mõne albumi puhul tekkivat vältimatut tähelepanu hajumist ennetavad "Pussy Plays'il" meloodilised bassikäigud ja ulguvad eriefektid.

Album algab, nimele kohaselt, ühe kassi kurtva kräunumisega, mis on eelmänguks rõõmsatujulisele, albumi ühele parimale loole "Come Back June". Kolmandana kõlab albumil nukrameelne "We Built the Sun", mis on kõlava naisvokaali tõttu kindlasti äramärkimist väärt. 35 minutit head muusikat vorbib terviklikuks oopuseks lõpus kõlav, juba algusest tuttav kassi kräunumine.

Lae alla!

Can - Tago Mago (1971)

Seitsmekümnendate Lääne-Saksamaal eksperimentaalrokki viljelenud ansambli kolmas, 1971. aasta album on koos järgmisel aastal ilmunud "Ege Bamyasiga" üks bändi edasist stiili defineerivaid tippteoseid, mis on esimeste albumite kõrval džässilikum ja eksperimentaalsem. Trummikäikudest võib leida üllatavaid sarnasusi idm'i ja muude post-techno stiilidega. Kaasaegsetega, Amon Düül II ja Ash Ra Tempeliga võrreldes, iseloomustab Can'i loomingut inglisekeelne (kuid võrdlemisi arusaamatu) lüürika, mis eelpoolnimetatutel peaaegu puudub. "Tago Mago" atmosfäär on salapärane ja kurjakuulutav, hüpnootiline eelmäng närvivapustuseks.


Meeldejäävaimad lood on kaks esimest - muretu saundiga "Paperhouse" ja eelmist justkui täiendav, süngema meeleoluga "Mushroom".


Lae alla!

Neutral Milk Hotel - In the Aeroplane Over the Sea (1998)

The Elephant Six Recording Company ühtede asutajate, ühendriikide indiebändi teine ja viimane album on eepiline folkmeistriteos, mis peaks leidma koha iga endast lugupidava muusikahuvilise plaadiriiulis/folderis. Akustilisel kirtarril saadetavad lood on lihtsad ja kaasakiskuvad, kuid lihtsakoelisus on vaid näiline - bändiliikme Jeff Mangumi sõnul Anne Franki kannatustest inspireeritud enigmaatilised laulusõnad ühes kohati hüpnotiseerivate kitarrikäikudega tekitavad lugu-loo järel melanhoolse, igatseva, kaastundliku vahest isegi kahetseva meeleolu. Kindlasti üks aastatuhandelõpu parimatest albumitest.

Lisaks muusikaajalukku jäetud jäljele, tuleks tähelepanu pöörata albumi meeldejäävale cover art'ile, kus on 20. saj alguse postkaardil naisenägu mingi trummilaadse instrumendi vastu vahetatud. Läheb kindlasti samasse patta, kuhu "The Dark Side of The Moon'i" ja "Forever Changes'i" albumikatted.

Parimad on "King of Carrot Flowers 1-3" ja  "Holland 1945" - üks nutikamate sõnadega kui teine.

Lae alla!

Bohren & der Club of Gore - Black Earth (2002)

Thorsten Benning (trummid) Robin Rodenberg (bass) Reiner Henseleit (kitarr), Morten Gass(kitarr/klaver) olid kooliaegsed sõbrad keda ühendas huvi äärmusliku muusika vastu, sealhulgas žanrid nagu Grindcore, Hardcore, Death- ja Doom Metal.

1992. aastal moodustasid nad Bohreni (Puurimine s. k.), tahtes luua uudset ja ainulaadset "doom-metal'ist läbi imbunud jazz muusikat." 1993. aastal täiendus nimi ning tekkis “Bohren & der Club of Gore."

Black Earth (2002) on Bohreni neljas album ja eelviimane, millega on taodeldud õõvastavat ja kõhedust tekitavat effekti. See mõju on tuntav, eelkõige bassi tõttu, mis kostab sügavalt, rõhuvalt ja kurjakuulutavalt. Trummide osavõtt on oma lihtsuses ja aegluses mõneti ainulaadne. Ülejäänud instrumentide partiid on tehniliselt mingil määral keerulisemad, kuid siiski on üldine tempo albumit läbivalt äärmiselt aeglane. Tulemus on mõningati klaustrofoobiline. Nagu bänd ise ütleb, tekitab see kuulajais tunde "nagu nad oleksid kinni pimedas toas, kust hapnikku aegamööda ja kindlameelselt välja pumbatakse."

Lae alla!