Suede-Suede (1993)

Suede on inglise alternative rock'i band, kes kogusid tähelepanu juba enne debüütalbumi ilmumist. Album, mis oli inspireeritud glam-rock'ist avaldati 1993. aastal ning sai kiireimaks müüdud debüütalbumiks peaaaegu kümne aasta jooksul. Paljud pidasid seda aega britpopi sünniks, kuid bänd ise ei soovinud sellist silti. Laulja Brett Andersoni androgüünne stiil, unikaalne hääl ning koostöös kitarristi Bernard Butleriga loodud sõnad loovad plaadile pahaendelise ja peaaegu depresiivse meeleolu. Kitarrisoolod on lihtsad, kuid väga mõjuvad. Albumi esmakordne kuulamine oli täiesti meeliületav, see kisub kuulaja kaasa meeldejäävate kitarrikäikude ja masendavasse seksi ning narkootikumide (ei, ma ei lisanud rock'n'rolli) maailma.

Parimad palad on "Metal Mickey", mis on live'is vapustav, "He's Dead" vägeva outroga, mis küll leidub kahjuks vaid deluxe edition'il ja 1993. aasta Brits auhinnagaalal publikut üllatanud "Animal Nitrate"

Lae alla (CD1)! 
Lae alla (CD2)!

Aguaturbia - Complete Tracks 1969-1973 (2000)

Tšiili psühhedeelilise rokkansambli kompilatsioonalbumis on koos 1969. aasta album Aguaturbia, 1970. aasta samanimeline Vol. 2 ja kolm 1973. aastal salvestatud boonuslugu. Bändi naisvokalist toob mõttesse paralleeluniversumi Jefferson Airplane'i, kus kitarrid kõlavad rohkem moonutatuna ning inglise keelt räägitakse rämeda hispaania aktsendiga; kohati, eriti tuntud laulude kaverite juures ("Somebody to love", "Jailhouse Rock", "Baby It's You") tekib naljakas tunne nagu laulja ei saaks päris hästi aru, mida ta laulab. Tiirast naishäält saadab meisterlikult mängitud fuzzy kitarr.

Bändi originaalrepertuaarist on parimad lood maggot-brainiliku kitarrijupiga "Hearbreaker" ja hispaaniakeelne rokkballad "Flaco". Autori telefonihelinaks on kaver Bread'i loost "The Guitar Man".

Jefferson Airplane'i nautlejatele kohustuslik!

Lae alla!

AFX - Hangable Auto Bulb (1995)

Iiri elektroonilist muusikat viljeleva Richard D. Jamesi alias AFX 1995. aasta album "Hangable Auto Bulb" on 35 minutit kaasahaaravat tehnot. Võrreldes artisti varasema loominguga, iseloomustab albumit elektroonilisem kõla - kohati ei ole trummid enam trummid, vaid on midagi rihmalaksude ja blenderisse pandud võtmete vahepealset. Ometigi pole see halb, kiired löögid moodustavad omaette meloodia, vaikne süntekas jääb tahaplaanile. Rütmides on tunda vanema jungle/dnb mõjutusi.

Parim lugu albumilt on eelviimane, "Every day," kus epileptilise pikalikukkunud stepptantsuroboti tõmblemist saadab tõeliselt armas sample oma pereelust rääkivast lapsest.

Lae alla!

Sun - Sun 1972 (1972)

Sun oli Austraalia üks esimesi jazz-rock bände. Nende ainus, kogu originaalmaterjali sisaldav album kannab endas kirevat žanripaletti, kus on esindatud muusikastiilid ragtime'st heavy rock'ini. Selline mitmekesisus on ehtne läbikukkumise retsept, nje rõba, nje mjaso. Läbivaks jooneks albumil on john-coltranelikud saksofonisoolod, mis sobivad nii keskendunult kuulamiseks kui ka facebooki uudisvoo kerimiseks ning 18-aastase Reneé Geyeri jämedahäälsed vokaaljupid. Nõustun täielikult Geyeri autobiograafiaga, kus ütleb, et ta hääl on justkui 65-aastasel Alabama meesneegril.

Parimatena jäid kõrva Iron Maideni debüütalbumilt "Strange World'i" meenutav "Message" ja keskpäevase Kesk-Ameerika saare rannameeleoluga "I Really Want to Know."

Hoolimata terviklikkuse puudumisest albumina, on siiski tegemist kuulamistväärt materjaliga.

Lae alla!